Kõrvaklapi kõrvalprojekt

Apr 20
Permalink
Vahepealse postitusevaese aja jooksul juhtus see, et oli järjekordne veinidegusteerimine (neid on iseenesest palju tihedamalt, aga igat korda ei hakka siia kirja panema, kuigi veiniblogi pole sugugi halb mõte). Selle degusteerimise tegi eriliseks järjekordne väärikas vanuses vein. Kui eelmine vana vein, millest siin kirjutasin oli 1917. aasta toodang, siis seekord oli aastaks 1952. Mis vanust vaadates on ikkagi paar aastat vanem kui näiteks mu isa. Väärikas ka sellepoolest, et ega naljalt üle 12-15. aastast väärtveini ikka ei joo ega ei jõua osta. Pildi peal on õige vein vasakul pool. Paremal olev pudel näeb isegi vanem välja, aga tegu on tänapäevase veiniga, mis lihtsalt on pandud sellisesse klassikalisse pudelisse, mida see veinipiirkond kunagi kasutas. Seda pudelikuju kutsutakse vist Paavsti viiuliks (sest ta on natuke vildaka viiuli kujuga). Piirkonna enda nimi tähendab tõlkes Paavsti uut lossi. Kellel huvi, see las tutvub ise selle piirkonna ja Avignoni ajalooga, siis saab teada miks.
Antud vein pärineb siis taaskord Prantsusmaalt. Seekord sellisest imeväiksest piirkonnast nagu Chateauneuf-du-Pape, mis asub Lõuna Prantsusmaal, Avignon’i linnast tsipake põhjapool. Vein oli ilmselt segu erinevatest sortidest. Kahjuks selle veini tootja ja ajaloo kohta ei oska eriti midagi lisada. Vein ise oli tohutult aromaatne. Lõhn oli nii tugev ja sellise suitsuse tooniga, et see klaasidest ei kadunudki ära. Vedelik ise nägi välja sellise vedela mee karva, pruunikas. Meenutas pigem portveini. Lõhn oli marjane, vürtsikas, suitsune ja äärmiselt hästi püsiv. Maitse oli parajalt hapukas-magus-terav. Natuke meenutas suitsutatud õuna. Samas oli maitse igati habras, mahe ja puuviljane. Pargipool oli samas praktiliselt olematu. Üldiselt läks lõhna ja maitse omavaheline tasakaal väga paika. Ka järelmaitse oli meeldivalt pikk, suitsune ja parajalt vütsikas. Kahju oli muidugi sellest, et sellist asja saab ainult klaasipõhja väikese koguse, aga eks see teeb iga sõõmu ja maitsenüansi veel hinnalisemaks.
Seega oli tegemist äärmiselt maitsva ja väärika 58. aastase veiniga. Hindama ma seekord ei hakka, aga üks võimas maitsekogemus oli see igatahes elu lõpuni. Eks ma vahel kirjutan teistest veinidest ka, mis meeldivad. Lähiajal ongi plaanis teha üks postitus lemmikleidudest, mis poodidest olen kogemata avastanud.

Vahepealse postitusevaese aja jooksul juhtus see, et oli järjekordne veinidegusteerimine (neid on iseenesest palju tihedamalt, aga igat korda ei hakka siia kirja panema, kuigi veiniblogi pole sugugi halb mõte). Selle degusteerimise tegi eriliseks järjekordne väärikas vanuses vein. Kui eelmine vana vein, millest siin kirjutasin oli 1917. aasta toodang, siis seekord oli aastaks 1952. Mis vanust vaadates on ikkagi paar aastat vanem kui näiteks mu isa. Väärikas ka sellepoolest, et ega naljalt üle 12-15. aastast väärtveini ikka ei joo ega ei jõua osta. Pildi peal on õige vein vasakul pool. Paremal olev pudel näeb isegi vanem välja, aga tegu on tänapäevase veiniga, mis lihtsalt on pandud sellisesse klassikalisse pudelisse, mida see veinipiirkond kunagi kasutas. Seda pudelikuju kutsutakse vist Paavsti viiuliks (sest ta on natuke vildaka viiuli kujuga). Piirkonna enda nimi tähendab tõlkes Paavsti uut lossi. Kellel huvi, see las tutvub ise selle piirkonna ja Avignoni ajalooga, siis saab teada miks.

Antud vein pärineb siis taaskord Prantsusmaalt. Seekord sellisest imeväiksest piirkonnast nagu Chateauneuf-du-Pape, mis asub Lõuna Prantsusmaal, Avignon’i linnast tsipake põhjapool. Vein oli ilmselt segu erinevatest sortidest. Kahjuks selle veini tootja ja ajaloo kohta ei oska eriti midagi lisada. Vein ise oli tohutult aromaatne. Lõhn oli nii tugev ja sellise suitsuse tooniga, et see klaasidest ei kadunudki ära. Vedelik ise nägi välja sellise vedela mee karva, pruunikas. Meenutas pigem portveini. Lõhn oli marjane, vürtsikas, suitsune ja äärmiselt hästi püsiv. Maitse oli parajalt hapukas-magus-terav. Natuke meenutas suitsutatud õuna. Samas oli maitse igati habras, mahe ja puuviljane. Pargipool oli samas praktiliselt olematu. Üldiselt läks lõhna ja maitse omavaheline tasakaal väga paika. Ka järelmaitse oli meeldivalt pikk, suitsune ja parajalt vütsikas. Kahju oli muidugi sellest, et sellist asja saab ainult klaasipõhja väikese koguse, aga eks see teeb iga sõõmu ja maitsenüansi veel hinnalisemaks.

Seega oli tegemist äärmiselt maitsva ja väärika 58. aastase veiniga. Hindama ma seekord ei hakka, aga üks võimas maitsekogemus oli see igatahes elu lõpuni. Eks ma vahel kirjutan teistest veinidest ka, mis meeldivad. Lähiajal ongi plaanis teha üks postitus lemmikleidudest, mis poodidest olen kogemata avastanud.