Sai tehtud paaripäevane reis mööda Eestimaad. Üleval väike mosaiik eredatest hetkedest. Siiski kuna pilte tegin väga vähe, aga külastasin hämmastavaid söögikohti, siis nendest natuke rohkem kui paari sõnaga:
Müüriääre kohvik Haapsalus - hästi armas ja hubane kohvik. Istusin väljas, kuna ilm oli kena ja aed oli lummav. Isegi linnud lendasid praktiliselt õlale ja maitsetaimedes sumisesid mesilased. Mu kana-sinihallitusjuustu pirukas oli mõnusalt maitsev ning latte seal juures samuti oivaline. Magustoiduks tellitud õunakook vaniljekreemiga oli samuti hea. Aga lõpus tundus, et minule jäi liiga suureks, kuna hästi ei tahtnud enam kõhtu mahtuda. Hinnad olid üllatavalt taskukohased ehk soodsad. Soovitan.
Fra Mare Spa Hotelli restoran Haapsalus - peale mitmetunnist hullamist spas ja natuke piinlikku olemist eriti siivututes püksikutes ühe naisterahva käte all, kes mind algul mudaseks tegi ja pärast masseeris, oli kõht saanud äärmiselt tühjaks. Üllatuse pakkus hotelli restoran, kus üllatavalt polnud ühtegi hotellis viibinud 1300’st soomlasest. Mina sõin mingit vutti, mis maitses hästi ja sinna kõrvale võetud mingisugune Chianti sobis suurepäraselt. Magustoiduks mojito maitseline kreembrülee oli ka huvitav. Aga jällegi selle maitset hakkas segama juba liigagi täis kõht. Hinnad olid seal juba rohkem restoraniväärilised, samas kulutatud rahast pole üldsegi kahju. Ainsa miinusena mainiks, et enne pearooga toodud saiad oleks võinud kuumad olla.
Vapiano Tallinnas, Solarise keskuses - kuna lõunaks olime jõudnud pealinna, siis otsustasime seal lõunat süüa. Rahvast oli seekord vähe, mistõttu sai toidu kiirelt kätte. Ceasari salat kanaga sai valitud. Maitses oivaliselt. Ilmselt parim Ceasari salat, mida siiani söönud olen. Üllatavalt suur pealegi.
Tigu Tallinnas - õhtu tippsündmuseks oli juba päevi oodatud õhtustamine legendaarses Tigu restoranis või vinoteegis. Heal lapsel mitu nime. Koht oli rahvast täiesti täis ja lõpuks läks juba päris kuumaks ja higiseks. Nagu kuumas Itaalias. Eelroaks said võetud sinimerekarbid, mis olid vägagi head. Mul esmane kokkupuude selliste isenditega. Seega lõhn algul oli natuke imelik, aga maitse oli võrratu. Siuke nätske ja neid oli terve poti täis. Pearoaks sai võetud talle kaelatüll Provance’i stiilis. Liha oli superhõrk, mis nuga nähes ise laiali pudenes. Maitse oli taevalik. Samuti seal juures olnud porgandid ja kartulid oli suussulavad ja rosmariinioksaga liha ise väärib ainult kiidusõnu. Kõrvale joodud valge vein (vist oli mingi Sauvignon Blanc, aga võin eksida) sobis nende juurde suurepäraselt. Sõbra taldrikult näppasin ka väikse tüki mõrusokolaadi kooki, mis oli ei midagi rohkemat kui lihtsalt taevalik. Kõht sai rämedalt täis jälle, mistõttu on mul alati kurb meel, et enne sellistesse kohtadesse minekut endale lisamagu ei saa juurde installida. Kiidusõnu väärib ka äärmiselt sõbralik ja rõõmus teenindajaneiu.
Põhjaka mõis, Mäekülas (Tallinn-Tartu maanteel) - kuna juba mõnda aega olid käinud jutud uuest hästi lahedast ja maru heade söökidega mõisast, mida kolm noort kokka kuskil Tallinna-Tartu maantee keskel teevad, siis loomulikult ei saanud seda vaatamis ja maitsmisväärsust külastamata jätta. Mõis ise oli selline lihtsate vahenditega üles kõpitsetud ja kohati väga loovalt lähenenud disaininippidega. Rahvast oli päris palju, aga inimesed hajusid kuidagi romantiliselt suurde mõisaruumi nii ära, et tekiks selline meeldiv ja hubane õhkkond. Toiduvalik pole suur, sest pakutakse seda, mis materjali hetkel värskelt koduümbrusest kätte saadakse. Kuna kõht polnud kõige tühjem sai valitud kõrvitsasupp, mis oli oma lihtsuses nii maitsev, kui üks kõrvitsasupp olla saab. Mina isiklikult pole kõrvitsast ühtegi halba suppi saanud, seega on tegu ühe lollikindlama supimaterjaliga vist üleüldse. Juurde võtsin mustikamorsi. Mis maksis kõigest 10 krooni, aga see koosnes päris mustikatest ja see valati klaasi ohtra viljalihaga. Kuskil Vertigos maksaks selline klaasitäis vähemalt 80 krooni. Seega mida ikka selle kohta öelda. Üldiselt kogu Põhjaka kokku on äärmiselt lahe. Kogu miljöö on kuidagi teistmoodi ja looduslähedane. Toidud imemaitsvad ja heade hindadega ning kogu mõisas olnud rahvas tundus olevat pärit kuskilt rõõmuplaneedilt, sest nii siiraid ja naerusuiseid teenindajaid pole ma vist kodumaa pinnal küll väga pikka aega näinud. Vägagi soovitan.
Sellega siis minu paaripäevane kodumaine gurmeereis lõppes. Nüüd peab ainult ülesöömisest saadud kilod kuidagi maha saama.
