Kõrvaklapi kõrvalprojekt

Kiire filmiülevaade 2.

Julie & Julia - kahekordne eluloofilm. Üks tänapäeva USA kontorirotist, kes teeb endale ülesandeks aastaga läbi küpsetada üle 500 retsepti Julia Child’i kokaraamatust ja sellest ka iga päev oma blogis kirjutab. Julia Child on USA’s vist umbes sama kultuslik tegelasene nagu meie maal on Salme Masso. Kes ei tea, siis tema kokaraamatud olid kuldsel heal sirbi ja vasara ajastul kõige populaarsemad raamatud, mis puudatasid toiduvalmistamist. Teine elulugu ongi siis Julia Child’ist, kes suundus peale II maailmasõda Pariisi, kuna tema abikaasa oli diplomaat. Seal avastab ta endal suure huvi prantsuse toidu vastu ja asub end sel alal harima. Juliat mängib imehea rolli teinud Meryl Streep, kes seda nais Keith Floyd’i mängib lausa võrratult. Isegi nii hästi, et filmi jälgimisel tekkis soov, et film oleks ainut temast ja ta ei peaks pidevalt oma aega jagama kontorirotist Julie’ga. Väga hea rolli teeb veel Stanley Tucci Julia abikaasana.

Filmis sisu suurt polnud, pidevalt valmistati süüa, mis mõjus äärmiselt hästi süljenäärmetele. Isegi siis, kui kõht polnud vaatamise ajal sugugi tühi. Seega on tegu tõelise maopiinajaga. Hindaks seda filmi samuti 7 punktiga 10’st. Vaieldamatult oleks hinne tugevam, kui film oleks ainult Juliast.

Kiire filmiülevaade.

(500) Days Of Summer - indiemaiguline, romantiline komöödia, hea muusikaga ja sümpaatsete tegelastega. Hea ja kerge ajaviitefilm, kuigi nagu ikka selliste filmide puhul on seal suht palju depressiivsust. Zooey Deschanel on loomulikult võrratu, kes hakkab mulle iga filmiga ka näitlejana aina rohkem meeldima.

Kui hinnata siis ma annaks 7 punkti 10st.

Mis juhtub, kui inimene juhtub olema suur filmifänn ja tal on tohutult raha? Loomulikult juhtub see, et ta ehitab endale ulmelise kodukino. Näiteks sellise nagu ülalolev Batmani koobas. Teine asi on see, et kas sellel kinoomanikul naine on olemas. Arvatavasti mitte. Samas alloleval lingil on ka teisi huvitavaid kodukinoprojekte olemas ja kinosaali temaatikat arvestades, siis ilmselt mõnelgi on siiski naine ja lapsed olemas. Ma ei mõtle siinkohal loomulikult Star Treki fänne.

Ulmelisi kodukinosaale näeb sealt:

http://www.toxel.com/tech/2009/07/06/12-unusual-and-creative-home-theaters/

Mitte, et ma muidu eriti “mania grandiosa” käes vaevleks, aga see uus 27 tollise ekraaniga iMac on küll selline kaunis riistapuu, mida ma oma lauda kaunistama sooviks. 21,5 tolline võimalus on samuti olemas, aga see ju igati iberik oma suurema venna kõrval. Peale selle saab kaasa ka uhiuue Magic Mouse’i nimelise hiire, mis põhimõtteliselt on hiir, kellele meeldib, kui üle terve tema selja näppudega mudida. Nimelt on see puutetundlik ja töötab umbes samamoodi nagu iPhone’i ekraan või uuemata Mac’i läpparite puuteplaadid. Peale suure ekraani on sellel imesuur vaatenurk, tervad värvid, võimas protsessor (neljatuumaline), tohutu kiire graafikakaart, põhjatu kõvaketas, kuni 16GBni laiendatav mäluauk, seinale kinnitamise võimalus, mälukaardi auk ning palju läiget ja mõõtmatul hulgal seksapiilsust. Senini tuttav tilulilu on nagunii seal olemas. Ainult mida ei ole on HDMI auk ja BluRay plaatide mittetundmine. Millest on muidugi kahju, kuna nii suurelt 16:9 suhtega LED valgustusega ekraanilt oleks lausa lust filme vaadata. Mul telekas on vist isegi väiksem praegu. Hind USA’s suuremal ja neljatuumase prosega iMac’il 1999 dollarit. Teised mudelid on alates 1199 taalast.

Jonathan Ive on hakkama saanud järjekordse disainipärliga, millega ta ennast aina sügavamale tootedisaini geeniuste nimistusse kirjutab.

Tore, kui tekib juurde naljakaid netilehti, mida igapäevaselt jälgida. Kui senine lemmik on olnud raudselt LOLcatsid, siis nüüd on selle kõrvale väga tugevalt end pressinud People Of Walmart. See leht keskendub, siis kurikuulsa Wal-Mart’i kauplusekettide klientuurile ja nende sõiduvahenditele. Kui Wal-Mart’i omanikud on ühed maailma rikkamad inimesed, siis külastajad on vaieldamatult kõige andekama stiilitajuga kodanikud. Ülalolev pilt on kõigest üks pisike näide sellest, mida sealt leida võib. Mõni paneb ikka kuni pisarateni naerma seal.

Kogu lõbu asub alljärgneval lingil:

http://www.peopleofwalmart.com/

Kui Eestis on talendisaade nii-öelda laulmislainel ning isegi Inglismaa selleaastane X-Factor on see aasta muusikalainel. Siis Ukrainas on lood sootuks teised. Tulemus on pikk, ilus ja äärmiselt geniaalne ja andekas. Selleks on vaja ühte väga kena ja andekat brünetti, ühte alt valgustatud klaasi ning liiva. Taustaks loomulikult ka sobilikku muusikat. Tulemuseks on vist üks selle aastaseid kõige andekamaid asju, mida ma üldse näinud olen. Ilmselt see on ainuke liivaanimatsioon samuti, mida ma näinud olen. Kuna esmatutvus oli nii kõva, siis ilmselt hilisem selle kunstiliigiga tutvumine võib valmistada kohutavat pettumust. Kõigele lisaks armusin takkaotsa veel täitsa ära, sellesse kaunisse kunstnikusse. Õnneks tean vähemalt ta nime ja selleks on Kseniya Simonova. Ta on 24 aastane ja liivaanimatsiooniga oli ta enne selle video valmimist tegelenud umbes aasta, mis sai alguse loomulikult rannast. Seda ilmselt ei pea enam mainimagi, et Ukraina talendisaate ta võitis ja finaali jälgis üle 13 miljoni inimese (Ukrainas elab üle 46 miljoni kodaniku ehk teisisõnu jägis saadet natuke alla 30% kodanikest).

Maailma ilusaim iPod’i kõlarikolakas on saanud väärika järglase. Kui originaal kandis nime Zeppelin, siis uus võsuke kannab nime Zeppelin Mini. Tegemist on kõlaritootja B&W (Bowers & Wilkins) uue tootega, mis oma eelkäijast on väiksem ja odavam. Loomulikult stiilne pealekauba. Samas kui nüüd väga aus olla, siis suur Zeppelin on ikkagi ilusam.

Mõlemat mudelit saab põhjalikumal uurida allolevalt lingilt:

http://www.bowers-wilkins.co.uk/display.aspx?infid=4360

Gary Vaynerchuk on hetkel veel 33. aastane. Tegu on Valgevenest pärit mehega, kes paari aastasena tuli vanematega elama USA’sse. Kuna vanemad omasid USA’s alkoholipoodi, siis sageli oli Gary kassas. Töö kõrvalt hakkas ta lugema erinevaid veiniajakirju ning tema jaoks oli see igati paeluv. Kuna ta oli alaealine, siis alustas ta kõigepealt sellest, et hakkas veiniajakirjades sageli kirjeldatud maitsenüansse proovima. Ta ise on väitnud, et ta on proovinud maitsta kõike mida võimalik. Alates kividest kuni sõnnikuni välja. Tundub küll jäle, aga see andis talle paraja kooli tulevikuks. Täisealisena hakkas side veinidega aina tihenema ja tänaseks ongi ta ilmselt esimene youtube’i ajastu veinikriitik ning ilmselt ainus veinikriitik maailmas, kes ütleb nuusutamise kohta “sniffy sniff”. Tema lähenemine veinidele on klassikalisest degusteerimisest väga kaugel. Ta on suhteliselt laduse jutuga, kergelt tüütu, püsimatu, aga omapärane. Lisaks sellele on ta suur Ameerika jalgpalli fänn, mis praktiliselt üheski tema videos märkamata ei jää. Ahjaa, kes ta siis on? Ta on edukas ärimees, kes nüüdseks omab ka ise veinipoodi Springfieldis, New Jersey’s. Üle maailma on ta rohkem tuntud kui Wine Library TV omanik ja veinivideode podcastide tegija. Tal on ropult jälgijaid (üle 80.000 päevas) ja tüüp kasutab netis kõiki võimalikke vahendeid, et aina kuulsust koguda. Praegu on vist isegi nii, et USA’s on tema nõuanded veinide valikul kõige suurema mõjuga. Edukas on ta ka, sest viie aastaga on ta oma äri suutnud viie 4 miljoni dollari juurest 45 miljonini. Lisaks on ta oodatud kuju igasugustel koolitustel, mis kõnelevad internetibrändidest ning -turundusest. Peale selle ilmub oktoobris tal juba teine raamat. Oma saadet kutsub ta ka Thunder Show’ks, mis tähendab seda, et ta otsib selliseid veine, mis odava raha eest maitsevad sama hästi, kui kordades kallimad veinid. Siiski on tema podcastides olev veinivalik ääretult lai, seal hulgas ka veinide hinnaskaalast lähtudes. Ja podcaste tal on juba palju selja taga. Hetkel on viimane järjekorranumbriga 739. Mõnikord osalevad neis ka külalised.

Kõige parem on saateid jälgida Wine Library TV amtelikult kodulehelt:

http://tv.winelibrary.com/

Tegemist ei ole bändi originaalvideoga, mis samuti on äärmiselt cool. Tegu on hoopis fännivideoga. Juhtumisi on tegu veel ühe mu lemmikbändiga ja lugu vist nende viimase plaadi lemmikuim samuti. Selle väga stiilse ja visuaalse teose taga seisab mees nimega Gabe Askew. Bändiks loomulikul Grizzly Bear ja lugu kannab nime Two Weeks.

Eelmisel pühapäeval sai vist üle kümne aasta järel käidud seenel. Mina olin ka fotograafiametis. Ilm oli ilus ning minu seenesortide tundmisele lisasid kindlust paar kaasas olnud proffi. Kohaks osutus Värska lähedane mets, kus valik oli ausalt öeldes väga hea ja laialdane. Kõige rohkem tuli kukeseeni ja erinevaid riisikaid. Nüüd on külmikus juba paar erinevat seentest tehtud säilitust. Kukeseentest praadisin lihtsalt vee välja ja läksid sügavkülma. Neid mulle meeldib eriti kasutada pastatoitude kastme juures. Natuke keerulisem oli Köögiviljaseljanka seentega, mille retsepti leidsin ma uuest raamatust nimega Sahver. See näeb siis välja järgmine:

1 kg kupatatud metsaseeni

500 g sibulaid (vaene hakkija)

250 g porgandeid

300 g tomateid (mina panin neid pea poole rohkem)

1,5 dl toiduõli

2 sl suhkrut

2 sl soola (soolamisel tasuks olla ettevaatlik, sest paljud kasutavad kupatamise ajal ka soola, seega võib vajalik kogus olla väiksem ning minul sai seetõttu seljanka natuke soolane)

1 tl purustatud musta pipart

Sibulad, seened, porgandid ja tomatid hakkida. Siis kuumutada potis õli, siis lisada sibulad ja porgandid. Hautada kuskil 5 minutit. Siis lisada tomatid, seened ja maitseained. Siis pidevalt segades praadida kuskil 25-30 minutit. Peale seda tõsta purkidesse ja kaanetada. Seentest pidavat siia sobima just tugevamamaitselised seened, nagu riisikad või võiseened. Võib süüa niisama, aga võib teha ka supiks (raamatu järgi piisab antud koguste juures kuni 3-4 liitriks). Head isu!

Ma arvan, et ma lähen see sügis veel seenele. Tahaks marineerimist samuti katsetada ning kukeseeni võib alati veel varuks olla, sest ära süüakse nad nagunii.